2021 sügise hommik. Istume koos naisega köögi laua taga, mina näitamas just uut kaherattalist mis mul turul silma jäi. Esimese ratta ost on suhteliselt keerukas ettevõttmine ja veel keerukam on seda leida naisterahvale.
Olukorra selgitamiseks kerime grammike aega tagasi. On sama aastakäigu juuli ja suutsin oma naise ära moosida, et ta läheks A-kategooriat autokooli koos minuga tegema. Paar kuud koolis ning kätte ongi jõudnud sügis kus motohooaja pööris on kokku tõmmatud. Ja nüüd me istume siin laua taga ja proovime leida talle sobivat ratast.
Kummalisel kombel oli just Ducati see mark mis mind enda poole kiskus- ilmselt tundus toona tegemist olevat eksootilisema loomaga kui yamaha, honda vmt. Esimeseks masinaks valisime välja 2007 aasta Monster 695’te mis oli piisavalt madal ja tundus mu naise vajadustele sobivat. Olles käinud seda ratast vaatamas, pidasime mõistlikuks võtta natuke aega järele mõtlemiseks- paar päeva hiljem oli ratas juba müüdud. Üs siin me nüüd olimegi- köögi laua taga hellitamas lootust, et turul on veel mõni variant meile pakkuda. Järgmisena jäigi silma 2011 aasta Monster 796 mida samal päeval sai ka vaatama mindud. Ühest pilgust rattale sai koheselt selgeks et mu naise jaoks jääb see masin kindlalt liiga suureks. Sellegi poolest sai masin käima panduda ja tiiruke õue peal tehtud- kogemuste puudulikkus oleks mu seal samas märja asfaldi pealt küllili ääre pealt visanud :D. Paar päeva mõtte ainet ja ratas leidis uue omaniku.
Minu esimene ratas enda täies hiilguses.
2021 sügise hommik. Istume koos naisega köögi laua taga, mina näitamas just uut kaherattalist mis mul turul silma jäi. Esimese ratta ost on suhteliselt keerukas ettevõttmine ja veel keerukam on seda leida naisterahvale.
Olukorra selgitamiseks kerime grammike aega tagasi. On sama aastakäigu juuli ja suutsin oma naise ära moosida, et ta läheks A-kategooriat autokooli koos minuga tegema. Paar kuud koolis ning kätte ongi jõudnud sügis kus motohooaja pööris on kokku tõmmatud. Ja nüüd me istume siin laua taga ja proovime leida talle sobivat ratast.
Kummalisel kombel oli just Ducati see mark mis mind enda poole kiskus- ilmselt tundus toona tegemist olevat eksootilisema loomaga kui yamaha, honda vmt. Esimeseks masinaks valisime välja 2007 aasta Monster 695’te mis oli piisavalt madal ja tundus mu naise vajadustele sobivat. Olles käinud seda ratast vaatamas, pidasime mõistlikuks võtta natuke aega järele mõtlemiseks- paar päeva hiljem oli ratas juba müüdud. Üs siin me nüüd olimegi- köögi laua taga hellitamas lootust, et turul on veel mõni variant meile pakkuda. Järgmisena jäigi silma 2011 aasta Monster 796 mida samal päeval sai ka vaatama mindud. Ühest pilgust rattale sai koheselt selgeks et mu naise jaoks jääb see masin kindlalt liiga suureks. Sellegi poolest sai masin käima panduda ja tiiruke õue peal tehtud- kogemuste puudulikkus oleks mu seal samas märja asfaldi pealt küllili ääre pealt visanud :D. Paar päeva mõtte ainet ja ratas leidis uue omaniku.
Minu esimene ratas enda täies hiilguses.
Kõik teostust vajavad tööd on suhteliselt lihtsad ja ei vaja erilist süvenemist välja arvatud hammasrihma vahetus. Manuali järgselt on protsess tehtud nii keeruliseks kui võimalik, et sa ikka ilmtingimata viiksid oma masina esindusse. Vähe sellest, manuali järgi tuleks seda vahetada veel iga kahe aasta tagant mis on enam kui absurd kui tuua paraleeliks keskmise sõiduauto hammasrihm mille elueaks loetaks 5 aastat ja mis saab kordades rohkem peksa aastas kui antud rattal. Põhi probleem seisneb rihma pingutamisel- mõned inimesed teevad seda mõõtes telefoni app’ga heli sagedust tõmmates rihma sõrme otsaga aga telefon kippus näitama enamasti aiateibaid seega tolle variandi saatsin kiiresti manala teed. Viimane ja kõige mõistlikum variant lasi ennast pikalt juba otsida- lõpuks tuli välja et vajalik pingsus saavutamiseks piisab 6-kant võtme rihma ja pingutusrulli vahele pistmisest. Paned võtme vahele, surud pingutusrulliku rihmale peale ja keerad kinni, nii lihtne see ongi!
Viimaks jäi lahendada veel lekkiva amordi probleem. Tundus nagu lihtne operatsioon olevat aga manual hakkas taaskord kaikaid kodaratesse viskama koos oma special riistadega. Amordid maha ja esindusse tegemisse.
Vahepeal vahetus aasta uue vastu ning õnnestus ka naisele leida viimaks ratas milleks osutus taaskord 2007 aasta Ducati Monster 695. Antud ratas oli muidgi tunduvalt paremas seisus kui see mida me esmalt vaatamas käisime.
Suvest sai kevad ja taakord tuli hakata oma oskuseid lihvima ARK’i eksami tarbeks. Õnneks tuli siin appi mu isa kes tegi endale juhendaja paberid ning saime ilma lisa tundideta liiksluses harjutamas käia.
Protsessi käigus sai selgeks et naise ratas jäi oma vanusest tulenevalt liiga robustseks masinaks talle. Ning kuna autokooli masinate kasutamine ARK’i sõidueksami tarbeks on hirmkallis, siis tuli leida kiirelt alternatiiv. Kiirelt kammisin läbi kõik Balti mototurud mille tulemusena sai Leedust ära toodud 2019 aasta Yamaha MT-03 millesse ta armus kiiresti!
Viimaks pressisime me mõlemad ennast arkist läbi ja see oli seda väärt! Kahekesi koos sadulas aega veeta on ikka ülimalt fun! 😊
